Brüsselist sättisime end Luxembourgi poole teele üpris varakult, et A ja U saaksid end õigel ajal tööle sättida. Pakkisime nende maja ees asju oma autosse ja ajasime veel U-ga juttu, kui eemalt tuli mööda tänavat alla üks blond neiu kahe lapsega. U kommenteeris muuseas, et näe, on ju eestlase nägu. Kui neiu lähemale jõudis, siis teretasid nad teisteist eesti keeles. Loomulikult ütlesime ka oma tere sekka. Hetk hiljem tabas neidu ja M-i omavaheline äratundmisrõõm - tegemist oli M endise töökaaslase naisega. Kui Belgia poole end teele asutasime, oli meil M-ga autoski juttu, et ta endine kolleeg elab kusagil Brüsselis, aga täpselt kus, ei tea. Nojah, maailm ongi ju täpselt nii suur, et hommikul jalutad tuttavaga tema kodutänaval otse kokku.
Meil tuli otsustada, kuhu me suuna võtame ja mida täpselt sel päeval vaatame, sest ilmselgelt kõike, mida tahaks, päriselt ei jõua. Igal kevadel on harukordne võimalus, mil kuninglikud aiad on avatud umbes kaheks nädalaks külastajatele. Paraku on aiad esmaspäeviti suletud ja nii me sinna oma Brüsseli vaatamisväärsuste päeval minna ei saanud. Teisipäeva hommikul oleks meil isegi võimalik olnud aedadega tutvumine, ent aiad avati kell 9:30 ning ringkäik seal võtnuks vähemalt paar tundi, mis omakorda tähendanuks, et Brüsselist oleks me minema saanud sellisel juhul alles lõuna paiku. Lisaks oli meil kindel soov käia Belgias ka korraks toidupoes. Et ka ilm oli pilves, kuid vihma just ei sadanud, otsustasime seekord siiski kuninglikud aiad vahele jätta ja auto nina Luxembourgi poole keerata, väikese vahepeatusega supermarketis. Ja supermarketis jooksime loomulikult kokku selle sama tuttava blondi neiuga.
Teele Brüsselist Luxembourgi jääb Namuri linn, mille sümboliks on suur kindlus mäe otsas, mida peeti aastasadu praktiliselt vallutamatuks, ent mis I MS ajal siiski langes kolme päevaga sakslaste kätte. Kui esimest korda aastal 2004 Belgias käisin ja Namurist lihtsalt peatumata läbi sõitsime, jäi mulle mällu pilt sellest kindlusest. Nüüd oli mul võimalus esimest korda Namuris ka korraks peatuda ning kindlusega veidi tutvuda. Kindluse juurde mäe otsa on võimalik saada kahte teed pidi: lõpututest treppidest jala või autoga mööda sinka-vonkalist munakiviteed ülemisele suurele platsile, mida ääristab justkui poolik amfiteater. Platsi servas on kohvik Le Panorama, kus ilmselgelt ei olnud turismihooaeg veel alanud, sest õues olid vaid üksikud lauad ning peale meie luusis seal ringi veel vaid paar inimest. Kohviku terrassilt avaneb aga imeline vaade tervele linnale, mis on kahtlemata selle kohviku üks suurimaid väärtusi. Ma kujutan ette, et suviste soojade ilmadega, kui kõik on ümberringi roheline, on vaade kohe üle mõistuse kaunis.
Kui reisi plaanima hakkasime, soovits A meil kindlasti külastada Belgia ja Luxembourgi piiri lähistel asuvaid Hani koopaid. Mõeldud-tehtud. Lonely Planet küll hoiatab, et Hani koopad on turismihooajal ülerahvastatud ja inglisekeelseid tuure on seal keeruline leida ning soovitab seetõttu pigem teisi lähedal asuvaid koopaid, kuhu turist nii tihti ei satu. Meie jaoks oli Hani koobastesse jõudmine seekord muidugi eriti keeruliseks tehtud - kiirteelt saab muidu otse õigest kohast maha keerata, kuid sedakorda oli seal suurem teeremont ja meil tuli teha paarikümne kilomeetrine ring, enne kui saime õigele teele keerata. Muidugi, kui tulle Luxembourgi poolt ja suunduda Brüsselisse, pole maha- ega hiljem kiirteele pealekeeramisel mingeid probleeme. Meie suund aga oli sootuks vastupidine.
Jõudsime lõpuks Hani linnakesse kohale ja parkisime oma auto keset linna olevale platsile. Läksin uurima parkimisautomaati. Kuigi ma prantsuse keelt ei valda, oli sinna selgelt märgitud tasuline parkimine kuupäevade vahemikus 01.05-31.08. Kuna kalender näitas alles aprillikuu viimast kuupäeva, olime ilmselgelt jõudnud koobastesse turismiperioodi välisel viimasel päeval. See omakorda tähendas, et koobastesse igal täistunnil väljuv tramm ja giidiga tuur, ei olnud sugugi ülerahvastatud, ent ka seda, et linnakeses olid enamus söögikohti veel "talveks suletud", nii et peale koopatuuri lõunat endale leida oli sisuliselt võimatu.
Piletikioskist viib koobastesse väike puidust sisuga tramm, mis läbib kitsukest raudteed, ääristatud ühest küljest paekivi mäega ning teisest heinamaadega, millel lebotavad ja näksivad muru nii lambad, piisonid, hobused kui eeslid. Tramm viib otse koopa suudmesse, kus tuleb moodustada külastajatel kaks rivi: prantsuskeelne ja hollandikeelne tuur. Seisime ja mõtlesime kumba sappa minna. Prantsuse keel on kohati küll loetava tekstina üksikute sõnadega arusaadavam tänu sõnade sarnasusele inglise keelega, kuid kõrvale on ta täiesti arusaamatu keele paindumisharjutus. Hollandikeel on pigem sarnane pisut saksa keelele, mida ma kunagi õppinud ei ole, ent millest arusaamise lootus tundus mulle kuidagi tsipake suurema võimalusega. Otsustasime sättida end hollandikeelse grupi sappa.
Peagi saabus prantsuskeelse grupi giid ning ühel hetkel hõikas ta üle inimeste, kas keegi ka inglise keelt räägib. Tõstsime automaatselt käe ja meil paluti liituda prantsuskeelse grupiga. Edasine ringkäik läbi koobaste kulges prantsuskeelse jutuvada saatel, mida katkestasid ainult meile kahele antavad inglisekeelsed ilmekad ülevaated koopast. Ühel hetkel uuris giid kust me pärit oleme. Kui vastasime Eestist, siis viitas ta käega stalaktiidile ja ütles sõna taevas ning stalagmiidile, öeldes juurde maa. Ma olin sõnatu ausalt öeldes, sest ei osanud oodata kuskil sellises kohas kedagi, kes üldse Eestist midagi teaks, veel vähem oskaks öelda kahte sõna, mis reeglina välismaalaste kõnepruuki ei kuulu. Hiljem selgus, et meie giidil on soomekeelsed head sõbrad ja kuigi ta ise pole veel kordagi Eestis käinud, siis Balti mere äärne regioon tõmbab teda väga. Ilmselt olid soomlased teda ka harinud nii soome kui eesti keele osas, sest giid sõnas väga teadja näoga, et eesti keel on kohutavalt raske välismaalasele õppida, nagu ta oleks seda ise proovinud.
Hani koopad on aga väga suurepärased ning turistidele on nende läbimine tehtud küll lihtsaks, ent huvitavaks, lisades valgustusi põnevate nurkade alt paekivi koopa seintele. Kunagi iidsetel aegadel on koopad olnud inimestele varjupaigaks. Sellised koopad on võimalikud üksnes Belgia Luxembourgi äärses alas, sest seda läbib 30 km pikkune paekivi seljak, mis on kunagi asunud troopilise mere all. Ette kujutada, et selles kohas on kunagi olnud troopiline meri, on ilmselgelt keeruline, sest vahemaa lähima mereni on üle paarisaja kilomeetri, kuid mere olemasolule viitavad selgelt ka fossiilsed merekarbi jäänused koopa seinal. Koobas on formuleerunud kunagi tänu vihmaveele, mis paekiviga kokkupuutes muutub happeliseks ja on läbi miljonite aastate tasapisi uuristanud oma käike koopasse, moodustades nii stalaktiite ja stalagmiite, mis kasvavad vaid paar senitmeetrit sajandis, ent koopas on kõrgeimad stalagmiidid lausa 7 meetrit. Ka jõgi on siin oma töö teinud, uuristades koopasse suured käigud läbi kolme tasandi. Meie tee viis vahepeal sillaga üle madalaima tasandi jõe, mis tõuseb talvisel perioodil niivõrd, et katab oma veega sillagi ja jätab koopa selle osa külastajatele suletuks. Seevastu suvisel perioodil on veetase niivõrd madal, et vesi on samas kohas peegelsile ja sillerdab kaunilt vastu tema kohal rippuvaid stalaktiite.
Kogu koobastikust on külastajatele avatud vaid 2 km pikkune teekond, ent tänaseks on teadlased avastanud juba kümneid kilomeetreid pika võrgustiku mäekülje sees, kust siiani avastatakse iidseid ehteid, relvi ja muid ande, mida inimesed on koopasse jätnud. Kuigi oleme erinevatel reisidel käinud mitmetes koobastes, siis Hani koopad on ühed suuremad ja võimsamad ning turistile ka väga kaunitena presenteeritavad koopad, mida oleme seni külastanud. Oma olemuselt meenutasid Hani koopad ja sealne lampidega tekitatud imeline varjude mäng ehk veidi Austraalias asuvaid Capricorni koopaid, mida meil õnnestus külastada 2010 mais.
Napid 30 km enne Luxembourgi, üpris piiri lähedal asub McArthurglenni outlet city Messancy linnakeses. Otsustasime teha seal väikese jalasirutuspausi. Kuigi meie teekond täna polnud autoga pikk, siis eelmised pikad sõidupäevad tõid üpris tugevasti suhu istme maitse ja pause oli selle võrra soov tihedamini teha. Tundub, et nimetatud vabrikupoodide linn on alles üpris uus, sest poode oli avatud veel vähevõitu ja pind tundus olevat üpris kulumata, nii et ilmselt aastakese pärast on see ostulinnake juba hoopis säravamas kuues.
Klassikalise tööpäeva lõpuks jõudsime K ja J juurde Luxembourgi. Liikusime taas autoga piisavalt õiges suunas, nii et linnast välja suunduvad ummikud tulid meile vastu ja meil õnnestus sõita täpselt vastu ummikuid. Väljas tibutas kevadist vihma, nii et kasutasime võimalust pugeda mõnusasti K ja J diivanitele ning terve õhtu jutustada hiliste õhtutundideni. Homme on kevadpüha, 1. mai ja vaba päev ja kohalikel. Loodetavasti tuleb ilm siis linna peal jalutamiseks sobilikum.
Meil tuli otsustada, kuhu me suuna võtame ja mida täpselt sel päeval vaatame, sest ilmselgelt kõike, mida tahaks, päriselt ei jõua. Igal kevadel on harukordne võimalus, mil kuninglikud aiad on avatud umbes kaheks nädalaks külastajatele. Paraku on aiad esmaspäeviti suletud ja nii me sinna oma Brüsseli vaatamisväärsuste päeval minna ei saanud. Teisipäeva hommikul oleks meil isegi võimalik olnud aedadega tutvumine, ent aiad avati kell 9:30 ning ringkäik seal võtnuks vähemalt paar tundi, mis omakorda tähendanuks, et Brüsselist oleks me minema saanud sellisel juhul alles lõuna paiku. Lisaks oli meil kindel soov käia Belgias ka korraks toidupoes. Et ka ilm oli pilves, kuid vihma just ei sadanud, otsustasime seekord siiski kuninglikud aiad vahele jätta ja auto nina Luxembourgi poole keerata, väikese vahepeatusega supermarketis. Ja supermarketis jooksime loomulikult kokku selle sama tuttava blondi neiuga.
Teele Brüsselist Luxembourgi jääb Namuri linn, mille sümboliks on suur kindlus mäe otsas, mida peeti aastasadu praktiliselt vallutamatuks, ent mis I MS ajal siiski langes kolme päevaga sakslaste kätte. Kui esimest korda aastal 2004 Belgias käisin ja Namurist lihtsalt peatumata läbi sõitsime, jäi mulle mällu pilt sellest kindlusest. Nüüd oli mul võimalus esimest korda Namuris ka korraks peatuda ning kindlusega veidi tutvuda. Kindluse juurde mäe otsa on võimalik saada kahte teed pidi: lõpututest treppidest jala või autoga mööda sinka-vonkalist munakiviteed ülemisele suurele platsile, mida ääristab justkui poolik amfiteater. Platsi servas on kohvik Le Panorama, kus ilmselgelt ei olnud turismihooaeg veel alanud, sest õues olid vaid üksikud lauad ning peale meie luusis seal ringi veel vaid paar inimest. Kohviku terrassilt avaneb aga imeline vaade tervele linnale, mis on kahtlemata selle kohviku üks suurimaid väärtusi. Ma kujutan ette, et suviste soojade ilmadega, kui kõik on ümberringi roheline, on vaade kohe üle mõistuse kaunis.
Kui reisi plaanima hakkasime, soovits A meil kindlasti külastada Belgia ja Luxembourgi piiri lähistel asuvaid Hani koopaid. Mõeldud-tehtud. Lonely Planet küll hoiatab, et Hani koopad on turismihooajal ülerahvastatud ja inglisekeelseid tuure on seal keeruline leida ning soovitab seetõttu pigem teisi lähedal asuvaid koopaid, kuhu turist nii tihti ei satu. Meie jaoks oli Hani koobastesse jõudmine seekord muidugi eriti keeruliseks tehtud - kiirteelt saab muidu otse õigest kohast maha keerata, kuid sedakorda oli seal suurem teeremont ja meil tuli teha paarikümne kilomeetrine ring, enne kui saime õigele teele keerata. Muidugi, kui tulle Luxembourgi poolt ja suunduda Brüsselisse, pole maha- ega hiljem kiirteele pealekeeramisel mingeid probleeme. Meie suund aga oli sootuks vastupidine.
Jõudsime lõpuks Hani linnakesse kohale ja parkisime oma auto keset linna olevale platsile. Läksin uurima parkimisautomaati. Kuigi ma prantsuse keelt ei valda, oli sinna selgelt märgitud tasuline parkimine kuupäevade vahemikus 01.05-31.08. Kuna kalender näitas alles aprillikuu viimast kuupäeva, olime ilmselgelt jõudnud koobastesse turismiperioodi välisel viimasel päeval. See omakorda tähendas, et koobastesse igal täistunnil väljuv tramm ja giidiga tuur, ei olnud sugugi ülerahvastatud, ent ka seda, et linnakeses olid enamus söögikohti veel "talveks suletud", nii et peale koopatuuri lõunat endale leida oli sisuliselt võimatu.
Piletikioskist viib koobastesse väike puidust sisuga tramm, mis läbib kitsukest raudteed, ääristatud ühest küljest paekivi mäega ning teisest heinamaadega, millel lebotavad ja näksivad muru nii lambad, piisonid, hobused kui eeslid. Tramm viib otse koopa suudmesse, kus tuleb moodustada külastajatel kaks rivi: prantsuskeelne ja hollandikeelne tuur. Seisime ja mõtlesime kumba sappa minna. Prantsuse keel on kohati küll loetava tekstina üksikute sõnadega arusaadavam tänu sõnade sarnasusele inglise keelega, kuid kõrvale on ta täiesti arusaamatu keele paindumisharjutus. Hollandikeel on pigem sarnane pisut saksa keelele, mida ma kunagi õppinud ei ole, ent millest arusaamise lootus tundus mulle kuidagi tsipake suurema võimalusega. Otsustasime sättida end hollandikeelse grupi sappa.
Peagi saabus prantsuskeelse grupi giid ning ühel hetkel hõikas ta üle inimeste, kas keegi ka inglise keelt räägib. Tõstsime automaatselt käe ja meil paluti liituda prantsuskeelse grupiga. Edasine ringkäik läbi koobaste kulges prantsuskeelse jutuvada saatel, mida katkestasid ainult meile kahele antavad inglisekeelsed ilmekad ülevaated koopast. Ühel hetkel uuris giid kust me pärit oleme. Kui vastasime Eestist, siis viitas ta käega stalaktiidile ja ütles sõna taevas ning stalagmiidile, öeldes juurde maa. Ma olin sõnatu ausalt öeldes, sest ei osanud oodata kuskil sellises kohas kedagi, kes üldse Eestist midagi teaks, veel vähem oskaks öelda kahte sõna, mis reeglina välismaalaste kõnepruuki ei kuulu. Hiljem selgus, et meie giidil on soomekeelsed head sõbrad ja kuigi ta ise pole veel kordagi Eestis käinud, siis Balti mere äärne regioon tõmbab teda väga. Ilmselt olid soomlased teda ka harinud nii soome kui eesti keele osas, sest giid sõnas väga teadja näoga, et eesti keel on kohutavalt raske välismaalasele õppida, nagu ta oleks seda ise proovinud.
Hani koopad on aga väga suurepärased ning turistidele on nende läbimine tehtud küll lihtsaks, ent huvitavaks, lisades valgustusi põnevate nurkade alt paekivi koopa seintele. Kunagi iidsetel aegadel on koopad olnud inimestele varjupaigaks. Sellised koopad on võimalikud üksnes Belgia Luxembourgi äärses alas, sest seda läbib 30 km pikkune paekivi seljak, mis on kunagi asunud troopilise mere all. Ette kujutada, et selles kohas on kunagi olnud troopiline meri, on ilmselgelt keeruline, sest vahemaa lähima mereni on üle paarisaja kilomeetri, kuid mere olemasolule viitavad selgelt ka fossiilsed merekarbi jäänused koopa seinal. Koobas on formuleerunud kunagi tänu vihmaveele, mis paekiviga kokkupuutes muutub happeliseks ja on läbi miljonite aastate tasapisi uuristanud oma käike koopasse, moodustades nii stalaktiite ja stalagmiite, mis kasvavad vaid paar senitmeetrit sajandis, ent koopas on kõrgeimad stalagmiidid lausa 7 meetrit. Ka jõgi on siin oma töö teinud, uuristades koopasse suured käigud läbi kolme tasandi. Meie tee viis vahepeal sillaga üle madalaima tasandi jõe, mis tõuseb talvisel perioodil niivõrd, et katab oma veega sillagi ja jätab koopa selle osa külastajatele suletuks. Seevastu suvisel perioodil on veetase niivõrd madal, et vesi on samas kohas peegelsile ja sillerdab kaunilt vastu tema kohal rippuvaid stalaktiite.
Kogu koobastikust on külastajatele avatud vaid 2 km pikkune teekond, ent tänaseks on teadlased avastanud juba kümneid kilomeetreid pika võrgustiku mäekülje sees, kust siiani avastatakse iidseid ehteid, relvi ja muid ande, mida inimesed on koopasse jätnud. Kuigi oleme erinevatel reisidel käinud mitmetes koobastes, siis Hani koopad on ühed suuremad ja võimsamad ning turistile ka väga kaunitena presenteeritavad koopad, mida oleme seni külastanud. Oma olemuselt meenutasid Hani koopad ja sealne lampidega tekitatud imeline varjude mäng ehk veidi Austraalias asuvaid Capricorni koopaid, mida meil õnnestus külastada 2010 mais.
Napid 30 km enne Luxembourgi, üpris piiri lähedal asub McArthurglenni outlet city Messancy linnakeses. Otsustasime teha seal väikese jalasirutuspausi. Kuigi meie teekond täna polnud autoga pikk, siis eelmised pikad sõidupäevad tõid üpris tugevasti suhu istme maitse ja pause oli selle võrra soov tihedamini teha. Tundub, et nimetatud vabrikupoodide linn on alles üpris uus, sest poode oli avatud veel vähevõitu ja pind tundus olevat üpris kulumata, nii et ilmselt aastakese pärast on see ostulinnake juba hoopis säravamas kuues.
Klassikalise tööpäeva lõpuks jõudsime K ja J juurde Luxembourgi. Liikusime taas autoga piisavalt õiges suunas, nii et linnast välja suunduvad ummikud tulid meile vastu ja meil õnnestus sõita täpselt vastu ummikuid. Väljas tibutas kevadist vihma, nii et kasutasime võimalust pugeda mõnusasti K ja J diivanitele ning terve õhtu jutustada hiliste õhtutundideni. Homme on kevadpüha, 1. mai ja vaba päev ja kohalikel. Loodetavasti tuleb ilm siis linna peal jalutamiseks sobilikum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar